INTEGREERITUD TEHNOLOOGIAD JA KÄSITÖÖ

Kultuurivahetus riikide ja naaberrahvaste vahel on toiminud ajast aega, kusjuures käsitöömeistrid ja talunaised pidasid auasjaks luua oma ja uus tõlgendus naabrite juures, kirikus, mustrilehtedel või mõisas nähtud mustrikombinatsioonidest. Põlvest põlve käsitööoskusi edasi andes püüti tikandites säilitada kodune ja pärimuslik omapära.

Naiste sõbade, vaipseelikute, peakatete jm kaunistamiseks kasutati Eestis 11.–14. sajandil metalltikandit - vaselisi (pronksspiraale), hiljem tinulisi (tinanaaste). 16.–17. sajandil levis seeliku allääre kaunistusena helmestikand kudrustükk ehk kõverik. Alates 17. sajandist hakati lõngaga tikkima. Vanemad tikandid olid geomeetrilise kirjaga, valdavalt ühevärvilised ja valge linase niidiga tehtud. 

18. sajandi lõpust alates hakati Kagu-Eestis Setumaal linaseid esemeid (särke, linikuid, põllesid) kaunistama punasest puuvillasest maagelõngast kastpistetikandiga. Setu naiste pealinikute kaunistused tikiti algul valgele linikuriidele, hiljem punasele sitsiriidest ostukangale - kumakule valge linase lõngaga. Kumakuriide tikanditele lisandus aja möödudes sinine värvus, siis veel kollane. Kastpistete kõrval tulid kasutusele mähkpisted, vähemal määral ka ristpisted. Erilised on need kirjad, mis on tikitud valge, kollase ja musta tikkimismaterjaliga. Vanemate linikute motiivid on väiksemad ja neid on ühes äärkirjas rohkem kui uuematel linikutel. Uuemate linikute kumakuriidel koosnevad äärkirjad kolmest motiivist. Vanemate linikute äärkirjade motiivid on uuematest ehituselt vaheldusrikkamad. Mõnel vanemal linikul esineb motiivina kaheksaharuline täht vahelduvalt lihtsa vahemotiiviga. 

Setu pealiniku otsa tikand kumakuriidel. Foto Tiia Artla. 

Üldise elatustaseme tõusuga 19. sajandil suurenes taludes hooajatöödel palgatööliste kasutamine, mis andis perenaisele ja peretütardele võimaluse tegeleda „peenema” näputööga. Seoses jõukuse kasvuga oli tekkinud võimalus osta kangaid ja lõngu poest, kõike ei pidanud enam ise ketrama ning kuduma. 

Linnakodanikest pereprouade seas muutus 19.-20. sajandi vahetusel populaarseks monogrammide ja aastaarvude tikkimine pesuesemete märgistamiseks nii ristpistetega kui ka kõrg- ja madalpistetikandiga. Et pesu lasti sageli pesta pesupesija juures, siis oli oluline, et esemed oleksid märgistatud. Linnadest ja mõisateenijate vahendusel levis käterätikute, linade, kummuti- ja õmblusmasinakatete jms märgistamine talunaiste käsitöösse.  

Ristpistes monogrammid. Fotod Tiia Artla. 

Juba keskajast on teateid jõukate linnakodanike vara märgistamise kõrval ka talurahva peremärkide kohta, mis andis teada eseme omanikust ning kaitses varguste vastu. Eesti talurahvas märgistas kõike võimalikku, mis perele kuulus, eelkõige talgutel kasutatavaid tööriistu ning kalavõrkudega seonduvat. 

Ujukid. Fotod Tiia Artla. 

Ristpistete kasutamine Eesti rahvarõivastel on võrreldes Euroopa kõrgkultuuri ristpistetikandi traditsioonidega täiesti erinev. Kui kõrgklassi tikandeid iseloomustavad jutustavad piiblilood, rohked lillemotiivid, maastikupildid jmt, siis rahvakunstist tuttav ristpistetikand koosneb geomeetrilistest kujunditest (ristid, ruudud, rombid, kolmnurgad, sik-sak jooned) ning ei ole nii külluslik. Sarnaseid kirju ja mustreid võib kohta kõikjal Euroopas, seetõttu on raske määrata, kust üks või teine motiiv algselt pärineb.

Saaremaa tikandid. Tarvastu tikand, Audru särgi kätis. Fotod Tiia Artla. 

Eesti ristpistekirjadele on iseloomulik  tikandi tihedus, motiivide sümmeetrilisus ja esiletoomine, pistete peenus. Tikkimislõngade värvusteks olid enamasti valge, punane, must, kollane, roheline, pruun, sinine. Anilliinvärvide tulekuga muutus 19. sajandi II poolel värvipalett väga erksaks, lisandusid erkroosad, lillad, ererohelised, eresinised, oranžid, erekollased, erepunased toonid. 

Muhu tekk Eesti Vabaõhumuuseumis. Foto Tiia Artla. 

Ristpistes lillemotiivid rahvakunstiesmetel on suhteliselt hilist päritolu, levides 19.-20. sajandil käterättidele, linikutele, Läänemaa ja Muhu vaipadele, Lihula pidulikele rahvarõivasärkidele, Muhu kirjatud sukkadele jm.

              Ilukäterätt Võrust 1910-1920.a. Kuuskemaa erakogu. Foto Tiia Artla 

Muhu sukk. Linnuse küla. Külli Tammiku erakogu. Foto Tiia Artla. 

Läänemaal ja Eesti saartel esines erinevatel tekstiilesemetel vähemal määral ka ristpistes linnu- ja loomamotiive.

                                     Eleena Ausmeel - Lõetsa Kääru 1936. Erakogu. Foto Tiia Artla.

Muhu särgipiha tikand 19.sajandist. Kuuskemaa erakogu. Foto Tiia Artla.

Ristpistetikand rahvarõivastel ja hiljem ka igapäevastel tarbetekstiilidel ei olnud valdavaks tikkimisstiiliks, vaid esines Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti ja saarte rõivaesemetel teiste pisteliikidega koos. Põhja-Eestis kodunes madal-mähkpisteline barokne lillkiri, Kagu-Eestis Setumaal rohkem kastpistetikand.

Lõuna-Eesti tikandites esineb punase maagelõngaga tikitud ristpisteid enim mulgi särkidel, väikestel tanudel, mulgi rättidel. Vanemate mulgi rättide hõlmad kirjati hõredalt ristpistes kaksikristi motiividega. 

Tarvastu särgi kätise ja õlalapi motiivid. Fotod Tiia Artla. 

                                                                Tarvastu pearätt.

Lõuna-Eestis Tartu- ja Võrumaal kasutati ristpisteid rõivaste kaunistamisel küllaltki tagasihoidlikult. Tikiti põlli, särke, õlalinikuid. 

Pistepiludega põllekiri. Foto Tiia Artla.

Hiiumaa tikandikirjad olid eranditult geomeetrilised. Vormilt rikkamad ja värvustelt mitmekesisemad olid Hiiu tanude äärekirjad. Kirjad tikiti lõngu lugedes tikk-, rist- ja kastpistes kollaste siniste, punaste ja roheliste toonidega. 

Pühalepa tanu äärekiri. Foto Tiia Artla.

19. sajandiks oli ristpistetikand levinud enim Saaremaa ja Muhu rahvarõivastel. Saare naised kaunistasid selle tikandiga särke, lahtkraesid, põlli, tanusid ja lahttaskuid. Tikkimiseks kasutati peamiselt villast, kuid ka linast ja puuvillast lõnga. Geomeetriline ornament tikiti koelõngu lugedes linasele alusmaterjalile. Tanude tikandites esineb nii ristpistelist geomeetrilist tikandit Ida-Saaremaal kui ka geomeetriliste sugemetega lillkirjalist tikandit Lääne-Saaremaal. Lääne-Saaremaa tanutikanditest erandiks on ristpistelised Mustjala tanud. 

              Mustjala tanu motiiv.                            Pöide tanu. Fotod Tiia Artla.

Muhu tikandeid tehti linasele ja villasele riidele, hiljem ka puuvillasele, heegel- ja silmuskoelisele pinnale. Tikiti nii villaste, linaste kui maagelõngadega. Madal- ja mähkpistetikandi kõrval oli väga elujõuline ka ristpistetikand, millega kirjati rahvarõivaid kuni nende käibelt kadumiseni. Muhu tikandites esineb nii geomeetriline kui ka taimeline ornament. Geomeetrilistes kirjades esineb sageli nn männakiri – suletud korrapärane kaheksanurk e kaheksakand. Neid kasutati tikandina särkidel, põlledel, tanudel, ümbrikutel, joonikpõlle alasel.

Muhu joonikpõlle alas.            Fotod Tiia Artla.          Muhu meestesärgi püstkrae. 

Muhu naistesärkide rinnalapid. Fotod Tiia Artla.

Muhu naise argitanu. Tikkis ja õmbles u. 1910.a. Maria Vaher Sepa-Mihkli talust. Kuuskemaa erakogu. Fotod Tiia Artla.

Muhu põlled 1901.a. ja 1910.a. Kuuskemaa erakogu. Fotod Tiia Artla.

19. sajandi II poolel kaasnes uute majandussuhetega kunstkäsitöö, mis viis tikkimise üle masintootmisele. Selleks vajati uusi mustrieeskujusid. Euroopa historitsismi mõjul kujunes Eestis valitsevaks vanade ornamentide imiteerimine ja reprodutseerimine. Hoogsalt kasvas saksa ornamenditrükiste arv, mis likvideerisid lühikese ajaga ornamendis valitsenud lokaalsed erinevused, nii et mustrid omandasid üha enam rahvusvahelise ilme. 19. sajandi lõpuks kujunes välja uus laad – juugendstiil, milles esines voolav joontemäng, stiliseeritud jaapanlik joon. Juugendstiil lõpetas vanade mustrite imiteerimise ja selle mõju kestis kuni 1920. aastateni.

Seinalinik 1920.-1930. a. Juugendlik, mustrilehelt. Kuuskemaa erakogu. Foto T. Artla.

20. sajandi I poolel hakati Läänemaal ja Muhus tikkima historitsistlikke geomeetrilisi ja lilleainelisi ristpistevaipu. Muhus need mustrid rahvapärastusid.

Roositud sõiduvaip Kirbla kihelkonnast. Tikkis Natalie Rooseniit 1922.a.

                   Eesti Vabaõhumuuseumi kogud. Foto: Tiia Artla.                        

1950.-1960. aastatel tõusis Euroopas taas esile ristpistetikand. Ka Eestis tikiti sel perioodil palju diivanipatju, seinavaipu, linikuid, kampsuneid jmt. Mustrivalik põhines ajakirjades pakutule, kus olid esindatud ka tolleaegsete Eesti professionaalsete tarbekunstnike kavandid. Tikkimiseks pakuti rohkelt suuri roosikirjalisi mustreid, karikakraid, viinamarjakobaraid ja nn geomeetrilist laadi rahvuslikke mustreid. Villase lõnga kõrval hakati tikkimiseks kasutama värvilisi puuvillaseid mulineelõngu.

Kampsun 1940-ndatest aastatest. Kuuskemaa erakogu. Fotod Tiia Artla. 

                                                           Seinavaip.                     

     Ristpistes padjakate purjekaga 1920-1930.a. Kuuskemaa erakogu. Foto Tiia Artla          

20. sajandil toimunud kiire areng on toonud kaasa arvutitehnoloogia ning fotokopeerimise, mis võimaldavad igal tikkimishuvilisel joonistamisoskusi omamata luua keerukaid mustrikombinatsioone. 

                                    Arvutitehnoloogiline ristpistemaal. 

Ristpistetikand on endiselt elujõuline käsitöövaldkond; käsitööajakirjade, käsiraamatute ja interneti vahendusel pakutavate mustrite valikuvõimaluste määr tõendab seda. Tikkimishuvilistele pakutakse kaubandusvõrgus ka valmis pakette, mis sisaldavad kavandit, tikkimisjuhiseid, materjale, töövahendeid. Ristpistemustrite koostamist võiks iga tikkija ise proovida, sest teistest kultuuriruumidest „laenatud” ideed ei väljenda kohalikku mõttelaadi, ega loovuspüüdlusi. Tänapäeval võiksime liita esivanemate rikkalikule tikandipärandile oma vaatenurga, kaasajastades nii vanu eeskujusid kui luues kultuurikontaktidest ja oma lähiümbrusest lähtuvalt uusi kombinatsioone. 

Muhu põlle alas 1906.a. Tikkis Erica Tustil Lehtmetsa küla Nossa talust.  

Kuuskemaa erakogu. Foto Tiia Artla.